Kõik inimesed on 100-eurised
Ma saan aru, et see pealkiri on täiesti imelik. Mismõttes 100-eurised, selles suhtes, et siin on peale sisulise mõtte ka kirjaviga - õige oleks 100-eurosed. Aga hear me out! :)
Olen aastaid ja võib isegi öelda, et aastakümneid mõelnud, et mis on inimese väärtus. Kes on väärtuslikum ja kes on vähem väärtuslikum ja kus mina sellel n-ö pulgal olen. Kuidas enda väärtust tõsta? Kuidas üldse enda väärtust mõõta? Kas vaadata, mida teised teevad ja siis teha nende järgi "õigeid" asju. Usu mind, ma olen kõike seda proovinud.
Kui olin 19-aastane, siis käisin esimest korda psühholoogi juures ja kui ta ütles, et peaksin end armastama, siis ma ei saanud sellest üldse aru. Mida mul enda juures armastada on? Seejärel rääkis ta mulle väga olulisest meetodist, et kõik, mida sa enda kohta ütled, on tõsi. Et igale omadusele saad sa leida vaste. Nt mõtled enda kohta: ma olen laisk, sest ma ei viitsinud täna voodit ära teha. Või siis mõelda: ma olen tubli, sest ma pesin nõud ära.
See idee kandis mind päris tükk aega, et justkui saab enda väärtust määrata tegude järgi. Et igale "sildile", mida endale külge paned, saab leida oma elust põhjendus.
Üks hetk aga jõudsin oma elus kohta, kus ma ei jaksanud enam tubli olla. Mul tekkisid küsimused: mis saab siis, kui ma enam ei pinguta nii palju? Mis siis minu väärtus on? Käisin looduses ja nägin, et puud ei pinguta veri ninast väljas, et olla tubli, et kellelegi meeldida või et olla väärtuslikud. Nad lihtsalt on.
Läks veel mõni aeg mööda, kui lugesin ühest raamatust (ei mäleta, millisest), kuidas õppejõud näitab tudengitele rahatähte (ütleme, et see oli 100-eurone) ja küsib: kes soovib seda endale? Kõik tõstavad käe. Siis ta viskab selle maha ja küsib uuesti sama küsimust. Jällegi kõik tõstavad käe. Siis ta kortsutab seda, trambib ta peal ja küsib uuesti sama küsimust. Ikka kõik tõstavad käe, olgugi, et rahatäht on muutunud oluliselt mustemaks ja koledamaks. Ja siis tuleb asja point - õppejõud räägib tudengitele, et inimesed on täpselt samasugused nagu see rahatäht. Pole vahet, mis inimesega on tehtud (õigem oleks öelda - mis ta ise endaga on teinud), kui palju ta peal on trambitud või kui hammasrataste vahele ta on jäänud - TA VÄÄRTUS EI MUUTU.
Ja mul tuli HEUREKA - kõik inimesed on 100-eurised! Väärtus on kõigil sama. Inimväärtus.
Jah, mõnel on rohkem raha - aga inimesena on ta ikka 100-eurine. Ja mõne peal on korralikult tallutud - ta on ikka 100-eurine. Kes lõhnab paremini, kes haiseb - nad mõlemad on ikka 100-eurised. Kes on ilusam ja kes koledam - nad on ikka 100-eurised. Kes on käitunud hästi ja kes on käitunud halvasti - nad mõlemad on sellegipoolest 100-eurised.
Inimese väärtus ei muutu sellest, mida ta omab, mida ta teeb, mida on teinud või mida hakkab tulevikus tegema. TEMA VÄÄRTUS EI MUUTU. Inimese elu võib tänu parematele valikutele parem - tal on võib-olla rahuldustpakkuvamad suhted või mugavam elu. Aga inimväärtus on kõigil sama.
Kui olin 19-aastane, siis käisin esimest korda psühholoogi juures ja kui ta ütles, et peaksin end armastama, siis ma ei saanud sellest üldse aru. Mida mul enda juures armastada on? Seejärel rääkis ta mulle väga olulisest meetodist, et kõik, mida sa enda kohta ütled, on tõsi. Et igale omadusele saad sa leida vaste. Nt mõtled enda kohta: ma olen laisk, sest ma ei viitsinud täna voodit ära teha. Või siis mõelda: ma olen tubli, sest ma pesin nõud ära.
See idee kandis mind päris tükk aega, et justkui saab enda väärtust määrata tegude järgi. Et igale "sildile", mida endale külge paned, saab leida oma elust põhjendus.
Üks hetk aga jõudsin oma elus kohta, kus ma ei jaksanud enam tubli olla. Mul tekkisid küsimused: mis saab siis, kui ma enam ei pinguta nii palju? Mis siis minu väärtus on? Käisin looduses ja nägin, et puud ei pinguta veri ninast väljas, et olla tubli, et kellelegi meeldida või et olla väärtuslikud. Nad lihtsalt on.
Läks veel mõni aeg mööda, kui lugesin ühest raamatust (ei mäleta, millisest), kuidas õppejõud näitab tudengitele rahatähte (ütleme, et see oli 100-eurone) ja küsib: kes soovib seda endale? Kõik tõstavad käe. Siis ta viskab selle maha ja küsib uuesti sama küsimust. Jällegi kõik tõstavad käe. Siis ta kortsutab seda, trambib ta peal ja küsib uuesti sama küsimust. Ikka kõik tõstavad käe, olgugi, et rahatäht on muutunud oluliselt mustemaks ja koledamaks. Ja siis tuleb asja point - õppejõud räägib tudengitele, et inimesed on täpselt samasugused nagu see rahatäht. Pole vahet, mis inimesega on tehtud (õigem oleks öelda - mis ta ise endaga on teinud), kui palju ta peal on trambitud või kui hammasrataste vahele ta on jäänud - TA VÄÄRTUS EI MUUTU.
Ja mul tuli HEUREKA - kõik inimesed on 100-eurised! Väärtus on kõigil sama. Inimväärtus.
Jah, mõnel on rohkem raha - aga inimesena on ta ikka 100-eurine. Ja mõne peal on korralikult tallutud - ta on ikka 100-eurine. Kes lõhnab paremini, kes haiseb - nad mõlemad on ikka 100-eurised. Kes on ilusam ja kes koledam - nad on ikka 100-eurised. Kes on käitunud hästi ja kes on käitunud halvasti - nad mõlemad on sellegipoolest 100-eurised.
Inimese väärtus ei muutu sellest, mida ta omab, mida ta teeb, mida on teinud või mida hakkab tulevikus tegema. TEMA VÄÄRTUS EI MUUTU. Inimese elu võib tänu parematele valikutele parem - tal on võib-olla rahuldustpakkuvamad suhted või mugavam elu. Aga inimväärtus on kõigil sama.
Kui Sulle see postitus meeldis, siis klikka allolevatele sotsiaalmeedia kanalitele. 💖