Kui ma olin oma enesearenguteekonda alustamas, siis puutusin palju kokku raamatutega, mis ütlesid: "mõtle positiivselt", "fake it until you make it" jne. Põhimõtteliselt, kui sa surud end mõtlema positiivselt, siis kõik su probleemid ja mured kaovad.
Proovisin siis ise ka hambad ristis suruda end sinna positiivsuse kasti: kuigi tegelikult mulle üldse ei meeldinud mingi inimene/ tegevus/töö, aga mõtlesin selle enda jaoks ümber ehk siis hakkasin rääkima endale lugu "aga tegelikult on ju kõik hästi ja tegelikult sain hoopis mina valesti aru ja tegelikult võiks veel hullemini olla, mõtle positiivselt jne jne".

Sellele lisandus ka tunnete tuimestamine ja nende mitte aktsepteerimine, pidevad enda süüdistamised stiilis "miks ma nii tunnen?!", "kuidas ma saan nii nõrk olla - ma peaks ju end hästi tundma", "ma olen ju nii palju selle teemaga tegelenud ja positiivselt mõelnud- miks ma ikka ei suuda olla õnnelik?"
Selle tulemusena ei muutunud ma mitte õnnelikumaks, vaid lihtsalt tuimemaks - kui tuimestad valu, siis tuimestad ka rõõmu. Me ei saa tuimestada ühte ja jätta alles teise.

Kuniks leidsin tee Holistika Instituuti ja avastasin, et on okei olla vihane, on okei olla kurb, on okei tunda end nõrgana, on okei tunda valu. Negatiivsete emotsioonide tundmine ei muuda inimest halvaks ega vähem väärtuslikuks. Nad annavad olulist informatsiooni selle kohta, mis inimesele meeldib ja mis ei meeldi. Vahel on nad ebamugavad ja vahel ka valusad, kuid läbi selle on võimalik kasvada inimesena ja tulla iseendale lähemale.
Läbi negatiivsete emotsioonide aktsepteerimise on võimalik tunda ka positiivseid sügavamalt ja elu muutub värvilisemaks. Usaldus enda vastu kasvab ning lihtsalt eksisteerimise asemel hakkab inimene elama.